1. Multšid

Multš on kattematerjali kiht, mida pannakse taimede kasvupinnasele ja mille eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning ka juurestiku külmakaitse talveperioodil. Multšimine vähendab ka umbrohu kasvu ning sageli kasutatakse seda dekoratiivsuse pärast. Multšid jagunevad kaheks: lagunevad (orgaanilised) ja mittelagunevad (anorgaanilised).

1.1 Orgaanilised multšid

Orgaanilised multšid on: okaspuu koorepuru, puiduhake (erinevas suuruses ja toonis), turvas, turbagraanulid, põhk, põhupellet, adru, pilliroog, puulehed, muruniide, pabermultš jm.

Haljastuses on seni multšiks põhiliselt kasutatud purustatud männikoort. Männikoor on kõige sobivam oma keemiliste omaduste tõttu. Eesmärgipäraselt valmistatuna ja kasutatuna on see üks paremaid ning täidab ökoloogilised ja dekoratiivsed eesmärgid. Seda on saadaval erinevas suuruses ja olenevalt asukohast kasutatakse kas peenemat või jämedamat fraktsiooni. Koorepuru hoiab mulla niiske ja takistab umbrohtude teket. Parandab mulla õhu ja veerežiimi. Tuleb arvestada, et värske koorepuru on happeline.

Puiduhaket on saadaval erinevas suuruses ja värvitoonis. Sellega annab haljastuses luua erinevaid mustreid ja tuua esile soovitud kooslusi. Keskonnaohutuse ja taime tervise seisukohalt sobib paremini lehtpuuhake. Puiduhaket kasutatakse nii istutusaladel kui ka teeradade ja mänguväljakute katmiseks. See hoiab mullaniiskust, vähendab umbrohtumist ja kaitseb ka tallatavaid pindu. Jalgradadel ja mänguväljakutel kaitseb põrutuste eest.

Turvast kasutatakse happelisemat mulda vajavate taimede multšimiseks. Turvas parandab liiv- ja savimulla õhu ja veerežiimi. Turba miinuseks on see, et oma kerguse tõttu kipub ta tuulega lendu minema. Alternatiivina on kaubanduses saadaval ka turbagraanulid.

Põhk sobib suurekasvulistele laialehistele taimedele, mis vajavad vähem lämmastikku. Multšiks sobib paremini nisupõhk, kuna seal ei arene linaseeni. Põhk laseb hästi läbi õhku ja suurendab mulla huumusesisaldust. Samas kuivab ja laguneb ta kiiresti ja muutub seejärel inetult halliks.

Pabermultšiks võib kasutada nii tavalist ajalehepaberit kui ka spetsiaalselt valmistatud pabermultši ja pappkraesid. Paber imab hästi vett, hoiab niiskust, takistab nii umbrohtude teket kui tigude ja nälkjate tegevust. Esteetilisuse mõttes võiks pabermultši katta kas koorepuru või muu dekoratiivsema multšiga.

1.2 Mittelagunevad multšid

Mittelagunevad multšid jagunevad omakorda mineraalseteks ja sünteetilisteks.

1.2.1 Mineraalsed multšid

Mineraalsed multšid on: liiv, kruus, kergkruus, graniitkillustik, tellisepuru, dekoratiivkivid, merekarbid jm.

Kive ja kruusa kasutatakse püsimultšina kiviktaimlate, ilupeenarde, teeradade jm. rajamisel. Need sobivad hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kive on saadaval erinevas suuruses ja värvitoonis ning nendega on võimalik moodustada aeda geomeetrilisi kujundeid ja ornamente. Kuna kividel on omadus päikese käes kuumeneda, siis ei tohi multši taimedele liiga lähedale panna. Kuna kivid on rasked, siis kipuvad nad pinnasega segunema. Selle vältimiseks võiks mineraalsete multšide all kasutada peenravaipa, mis hoiab pinnased segunemast.

Kergkruusa kasutatakse nii välis- kui ka sisehaljastuses. See on valmistatud looduslikust lähteainest. Materjal on külmakindel, niiskuskindel, tugev, hea soojus ja heliisolaator, ei sisalda kahjulikke ühendeid ja ei meeldi närilistele ega putukatele. Kuna see on kerge, siis on seda hea paigaldada. Parandab taimede juurestiku mikrokliimat, reguleerib mulla niiskust ja õhurežiimi.

1.2.2 Sünteetilised multšid

Sünteetiliste multšide alla kuuluvad erinevad geodekstiilid (filterkangas, juuretõkkekangas), tekstiilmultš, peenravaip, maasikakile.

Peenravaip on polüpropüleenist pinnakattematerjal, millega on hea takistada soovimatut taimekasvu. Ta on tugev ja vastupidav, laseb samas piisavalt läbi vett ja õhku. Seda kasutatakse maasikapeenarde rajamisel, taimepottide alusena, mineraalsete multšide ja teekatte materjali alusena. Teine sarnase kasutusalaga ja samuti polüpropüleenist materjal on tekstiilmultš, mida kutsutakse ka mustaks peenralooriks.

Maasikakile hoiab mullas niiskust ja ei lase umbrohul tekkida. Tumeda värvuse tõttu soojeneb kevadel kile all maapind kiiremini, taimed arenevad rutem ja ka saaki saab varem. Samuti ei määrdu marjad kiletatud peenral. Kile puuduseks on see, et see võib kuumal suvel liigselt üle kuumeneda ja marju põletada. 

Geotekstiilidest on saadaval filterkangas ja juuretõkkekangas. Kangad ei kõdune ega mädane, lasevad läbi vett ja õhku.

Filterkangas on polüpropüleenkiududest valmistatud viltjas, vett ja õhku läbilaskev kiudkangas. Seda kasutatakse haljastuses pinnase tugevdamiseks, erosiooniohu, külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Filterkangaga saab eraldada erinevad mullakihid üksteisest, takistada nende segunemist samuti tugevdab kangas maapinna struktuuri ja tõkestab külmunud pinnasest tulenevaid kahjustusi.

Juuretõkkekangas on jäik kiudkangas, mis tõkestab puujuurte tungimist soovimatutesse kohtadesse. See lubab taimi istutada ebatavalistesse kasvukohtadesse - näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Juuretõkkekangaga vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse vee.

Multšide puudused:

• Orgaaniliselt multšitud (puukoor, puiduhake, põhk) pinnad vajavad hoolikamat väetamist võrreldes multšimata pindadega. Seda seetõttu, et lagunedes tarvitatakse ära palju lämmastikku, mida on vaja aga multšitud alal kasvavatel taimedel. Väetised tuleks kobestada multšikihi alla, sest vastasel korral ei jõua väetis taime juurteni või kasutada vedelväetisi.
• Multšiga kaetud maa sulab kevadel aeglasemalt ja seetõttu võib taimede kasvuperiood edasi nihkuda.
• Igihaljastel taimedel ja okaspuudel võib multši olemasolu suurendada kevadise päikesepõletuse ohtu, kuna veel jäätunud pinnases on taime veega varustamine häiritud.

Kasutegurid:

• Ilmselgelt on multšitud pinnad silmale kenamad vaadata.
• multš hoiab mullaniiskust
• vähendab umbrohu kasvu istutusaladel
• orgaaniline multš parandab kasvupinnase mikrobioloogilisi omadusi

Kui kasutada orgaanilist multši, siis selle alla peenravaipa ei soovitata panna, kuna:

• Peenravaiba tõttu ei saa lagunev multš mullaga seguneda.
• Peenravaip põhjustab mikrofloora muutusi taime juurte ümber, mis omakorda soodustab mulla roiskumist.
• Peenravaip takistab väetiste imendumist kasvupinnasesse.

Mineraalsete multšide kasutamise korral on peenravaiba kasutamine vajalik, sest vastasel korral erinevad pinnasekihid segunevad ja tulemus ei ole kena.

2. Kattekangad

Peale maa alla pandavate kangaste, kasutatakse aianduses ka erinevaid kattekangaid. Kattekangastest on saadaval varjutus- ja tuuletõkkekangas, külmakate, talveloor, katteloor.

Varjutus- ja tuuletõkkekangas on peenest plastribast kootud võrk, mis hajutab päikesekiirgust ja nõrgendab tuule jõudu. Sellega saab kaitsta igihaljaid taimi kevadise päikesepõletuse eest.

Külmakate ehk pakasekangas on 4-5 mm paksune kerge õhuline materjal, mis kaitseb külmaõrnasid taimi talvel pakase eest ja kevadel ka päikesepõletuse eest. Materjali puuduseks on see, et märgade ilmadega kangas vettib ja siis enam sooja ei hoia.

Talveloor on tavalisest katteloorist tugevam ja tihedam ning kaitseb külma eest paremini. Materjal laseb  hästi läbi valgust, õhku ja ja pinnale langenud vee. Tänud sellele ei jää loorile seisvat vett ja see ei jäätu ning taimed ei jää õhupuudusesse. Samuti kaitseb loor taimi külma tuule eest. Õrnemate taimede puhul vajab toestust.

Katteloor on polüpropüleenkiust väga kerge kangas, mis säilitab enda alla kogunenud soojust, laseb hästi läbi vett ja valgust. Oma kerguse tõttu saab katteloori laotada otse taimede peale, see ei vaja toestust. Seda kasutatakse peamiselt taimede kasvu kiirendamiseks, samas hoiab eemal ka paljud taimekahjurid. 

3. Väetised

Väetised on ained, mis soodustavad taimede toitumist ja sellega kaasnevat kasvu. Neid kasutatakse saagi suurendamise või selle kvaliteedi parandamise eesmärgil. Väetiste mõju avaldub taimede toitumistingimuste parandamise kaudu. 
Taimede kasvu ja arengut mõjutavad kõige enam lämmastik, fosfor ja kaalium. Kevadiseks külvieelseks väetamiseks sobivad lämmastikväetised. Fosfor- ja kaaliumväetiseid antakse  sügiseti künni alla.

Väetised jagunevad koostise alusel orgaanilisteks ja mineraalseteks. Toime alusel jaotuvad väetised otsesteks ja kaudseteks. Samuti on väetisi saadaval nii vedelal kui ka tahkel kujul. 

3.1 Orgaanilised väetised

Orgaanilised väetised on: sõnnik, virts, turvas, kompost, adru, kondijahu, halasväetised, erinevad taimeleotised jt. Tänapäeval on kaubanduses saada palju erinevaid pakendatud orgaanilisi väetisi, mis on valmistatud samuti kas kanasõnnikust, mereadrust, erinevatest taimedest. Neid on saadaval nii tahkel (granuleeritud) kujul kui ka toitelahustena.

Orgaaniline väetis koosneb erinevate organismide jäänustest või nende elutegevuse tagajärjel tekkinud ainetest. Orgaanilise väetisega on väiksem oht taimi üle väetada, sest toitained vabanevad aeglaselt. Samas on toitained saadaval pikema perioodi jooksul ning väetama ei pea nii sageli kui mineraalväetiste puhul. Kuna orgaanilised väetised parandavad mulla võimet hoida vett ja toitaineid, siis võib neid nimetada mulla parandajateks. 

Lapsena maal elades olen kokku puutunud peamiselt tahke veisesõnnikuga, mida isa kohalikust suurlaudast üle paari aasta koduaeda hunnikusse vedas ja sealt sai siis jaokaupa kevadeti seda laiali veetud. Loomulikult ei vedanud me laiali vahetult laudast toodud sõnniku, vaid ikka seda, mis oli eelmisel kevadel või sügisel hunnikusse pandud. Otse laudast võetud sõnnikust ei saa taim toitaineid omastada.

Sõnnik sisaldab palju lämmastikku ja see küntakse või kaevatakse kevadel maasse. Sügiseti sõnnikuga ei vätata. 
Teadma peaks seda, et paljud taimed ei tahagi sõnnikuga väetamist. Nenedeks on näiteks: porgand, kaalikas, redis, peet.
Sõnnikust saab teha ka leotisi, millega kastetetakse taimi kasvuajal. 

Võrreldes sõnnikuga, võib komposti kasutada julgemalt, sest see ei ole nii konsentreeritud. Seda võib vastavalt vajadusele lisada nii köögivilja- kui ka lilletaimedele. Komposti võib viljapuude ja marjapõõsaste istutamisel julgelt panna istutusaugu põhja, siis saavad taime juured toitained kiiremini kätte.

Taimi saab orgaaniliselt väetada ka taimedest tehtud taimeleotistega. Parim aeg selleks on aeg kui taim kasvab, sest lahusega kastes jõuavad toitained kohe taime juurteni.

Väga tähtsal kohal maheviljeluses on haljasväetised. Peamiselt kasutakse haljasväetistaimedena liblikõielisi (ristik, lutsern, mesikas). Liblikõieliste taimede juurtel arenevad mügarbakterid, mis toovad mulda lämmastikku. Suve jooksul tuleks halasväetisena mõeldud maatükki niita ja sügisel taimed maasse künda. Nii saab järgmisel kevadel  juba väetatud maale köögivilju külvata.

3.2 Mineraalväetised

Mineraalväetised koosnevad vähemalt osaliselt (vahel ka täielikult) sünteetilistest ainetest. Nad sisaldavad suuremas koguses taimede kasvu edendavaid toitaineid (lämmastik, fosfor, kaalium) kui orgaanilised väetised. Seejuures on tegu kiiresti vabanevate toitainetega ja taim saab vajaliku koguse kiiresti kätte. Seega on mineraalväetiste kasutamine kiirem ja tõhusam kui on vaja taimedele kiiret turgutust.

Mineraalväetised jaotatakse lihtväetisteks ja kompleksväetisteks.
Kõige uuemaks mineraalväetiste grupiks on maheväetised, mida toodetakse looduslikest ainetest

3.2.1 Lihtväetised

Lihtväetised sisaldavad vaid üht taime põhitoiteelementi, nad jaotatakse veel omakorda makro- ja mikroväetisteks. Ehk siis ühed, mis sisaldavad makroelemente ja teised, mis sisaldavad mikroelemente. 
Mikroväetisi kasutatakse mitte ainult saagi suurendamiseks, vaid ka selle kvaliteedi parandamiseks.

3.2.2 Kompleksväetised

Kompleksväetised sisaldavad vähemalt kaht või rohkem põhitoiteelementi või mikroelementi. Kolme põhitoiteelemendiga (N, P, K) kompeksväetist nimetatakse sageli ka täisväetiseks. Kompleksväetised jaotatake omakorda veel kombineeritud väetististeks ja väetissegudeks.
Kombineeritud väetised on väetised, mille molekuli kuulub mitu toiteelementi. Näiteks kaaliumnitraat, kaalium-naatrium-nitraat.
Väetissegud saadakse mitme erineva lihtväetise omavahelise kokkusegamise teel.

Kompleksväetiste kasutamise aeg valitakse vastavalt põhitoiteelemendi sisaldusele. Kui ülekaalus on lämmastik, siis kasutatakse seda nagu lämmastikväetist ja kui ülekaalus on fosfor, siis saab seda kasutada kui fosforväetist.Kompleksväetiste kasutamise eeliseks on asjaolu, et need sisaldavad hulga erinevaid toiteelemente ja vähem ballastainet olles kontsentreeritumad ja tõhusamad.

3.3 Lubiväetised

Suurem osa taimi vajab kasvamiseks kõrgalt happelist kuni neutraalset mulda. Selleks, et saada muld sobiva happesusega, tuleb seda neutraliseerida. Muldade neutraliseerimiseks sobivad paekivijahu, dolomiidijahu, klinkritolm, põlevkivituhk, puutuhk. Lubiväetised tuleb mulda anda sügiskünni alla, nende mõju kestab 6 – 8 aastat, seejärel tuleks lupjamist korrata. Lubiväetiste mõju avaldub eelkõige mullaviljakuse tõusu kaudu - suureneb saagikus ja selle kvaliteet.

 

Kasutatud allikad

Kurg, K. 01.2014. Aiakangad - mida, kuidas ja kus kasutada? - Maakodu lk 48-49.

Mölder, A. 2012. Haljasalade kasvupinnased ja multšid. Tartu: Studium.
Tooding, S. Multšide omadused. - ak.rapina.ee/sirjetoo/Multšide%20omadused2.ppt
Uurman, K., Albert, T., Talviste, K. 2014. Koduna mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.

Uurman, K. Õppematerjal  - http://ak.rapina.ee/katrinu/Vaetamine.pdf

Vool, E. Õppematerjal - http://istutustoodmururajamine.weebly.com/multscaronid.html

http://juhendaja.ee/orgaanilised-ja-mineraalvaetised-0564samm0/
http://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63
http://www.itg.ee/index.php/12890/
http://juhanipuukool.ee/?et/nouanded/vaetamine_aias.html
http://www.gardena.com/ee/garden-life/garden-magazine/vaetiste-eri/